Eesti Ekspress_Lennarti auklik reisiaruanne (13.06.)

13.06.2006

Autor: Hellar Grabbi, Washington (13.06.2006)

Foto:http://www.ekspress.ee/fotodb/35B5490D2DC2A146C225718E006B5DBC?open&json=1
Lennart Meri kirjutas oma sõidust USAsse ja Kanadasse
1979 KGB allasutusele VEKSA põhjaliku aruande.
Põhjalikkus oli näiline – suure osa asju vaikis Lennart maha.

Kevadel 1979 sooritas Lennart Meri oma esimese reisi Ameerika mandrile, Ühendriikidesse ja Kanadasse. Ta saabus New Yorki 30. märtsil ja lahkus Montrealist 7. mail, viibides Põhja-Ameerikas kokku 39 päeva. Reisi kohta kirjutas Meri ülevaatliku, kohati väga üksikasjaliku raporti “Maraton Ühendriikides ja Kanadas”. Selle ta esitas kohustusliku reisiaruandena Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühingule (VEKSA), kelle vahendusel reis teoks sai. Aruande näilist põhjalikkust on kasutatud argumendina Merile hiljem tehtud etteheidetes.

Aruanne on üksikasjalikkusele vaatamata (kohatud isikute loetelud, aadressid, telefoninumbrid, kuupäevad, isegi kellaajad) üpris puudulik. Detailsete andmete kribu-krabu aitab luua põhjalikkuse illusiooni. Mainimata on jäänud kohtumine Ernst Jaaksoniga, lähem koostöö Priit Vesilinnuga, käik Hooveri instituuti, ööbimine meie kodus Washingtonis ja üldse lähem suhtlemine minuga, vaikitakse mitmest arutelust Eesti poliitilise olukorra üle jne.

Salajane ööbimiskoht

Alates aastast 1970 on New Yorgis igal kevadel peetud eesti kultuuripäevi. Meri sõit USAsse toimus nende päevade korraldajate kutsel. Ta ei sõitnud Nõukogude Eesti kultuuripäevadele, nagu ekslikult nendib Kulle Raig oma raamatus “Vikerkaare värvid” (2003). Viimasel juhul olnuksid ju päevade korraldajad ning neil osalenud Meri ja äsja N Liidust välja pääsenud Neeme Järvi Nõukogude propagandistid. Mingeid Nõukogude Eesti päevi pole New Yorgis aset leidnud. Aga ENSVs elava Lennart Meri esinemine vaba eesti kultuuri esindavatel päevadel oli pretsedenditu nii pagulaskonna kui ka nõukogude seisukohalt. Meri näitas neil oma filme “Veelinnurahvas” ja “Linnutee tuuled” ning pidas loengud “Dokument ilukirjanduses ja filmis” ja “Hõbevalge ajaloost”.

Sel endale Ameerika avastamise reisil käis Meri kahel korral Washingtonis, peatudes mõlemal korral meie kodus Alexandrias, Washingtoni eeslinnas: 3.–6. ja 10.–12. aprillini. Seda aga ei ole aruandes üldse mainitud, öömaja kohta Washingtonis leidub seal ainult üks märkus. Nimelt on öeldud, et tema teise Washingtonis käigu hotellikulud tasus Rahvuslik Geograafiaselts, sellest tõmmatava järeldusega, et ta peatus hotellis. Tegelikult peatus Meri selgi korral meie pool.

Merist jäi sissekanne meie külalisraamatusse:

“Südamliku tänutundega mõtlen praegu ja ka aastate pärast siin katuse all eesti kirjanduse keskel õitsvale külalislahkusele, millest sain osa magnooliate õitsele puhkemise päevil 1979. aasta aprillikuus ja mis, tean, õitseb mälestustes edasi ka pärast viimseid magnooliaid.

Seda kõike oleksin tahtnud öelda lihtsamalt, aga külalisraamatul on omad keeled. 6.4.79 Teie Lennart”.

KGB ülemängimine

Washingtonis soovis Lennart kohata Priit Vesilindu, kes töötas ajakirja National Geographic toimetuses. Tal oli neli eesmärki, mida me enne toimetusse minekut arutasime. Rännumehe ja maadeuurijana soovis Meri külastada kuulsa ajakirja ja selle väljaandja USA Rahvusliku Geograafiaseltsi peakorterit. Teiseks tahtis ta teha neile ettepaneku toetada tema projekti uurida Põhjaalade metsavööndis, nii Ameerikas, Aasias kui ka Euroopas, ürgaegadest saadik kasutatud ühepuupaati, eesti haabjat. Kolmandaks tahtis Meri teada, kas ollakse huvitatud tema etnograafilistest filmidest. Ja neljandaks mõlkus Meril juba siis mõttes ärgitada Vesilindu ajakirjas Eesti kohta kirjutama.

Vesilind võttis meid kenasti vastu. Filmide kohta lubas ta kohe oma asutuses järele pärida, kas ja millal saab neid Seltsi ruumes näidata. Ka ajakirjas Eestist kirjutamise mõte pandi juba sel korral idanema. Meri sättis end juba lahkuma, kui mulle meenus, et ta ei rääkinud paadiprojektist. Arvasin, et ta on ehk tagasihoidlik ja soovides teda aidata ütlesin: “Aga sa tahtsid ju ka paatidest rääkida.”

Tegin kahekordse vea. Lennart ei olnud tagasihoidlik inimene. Ta võis olla diplomaatiline ja diskreetne, aga mitte tagasihoidlik. Ta oli tulnud järeldusele, et selleks korraks on küllalt saavutatud ja parem on mitte kõnelust üle koormata. Pilk, mille ta mulle saatis, oli ühekorraga etteheitev ja teadmatust näitav. Jäin kohe vait ja panin endale kõrva taha: ära paku Lennartile abi, kui ta seda ei küsi!

Viis päeva hiljem esitles Meri “Linnutee tuuli” ja “Veelinnurahvast” Geograafiaseltsi peakorteri saalis, kohal terve rida seltsi, National Geographicu ja Smithsoni instituudi juhtisikuid, samuti kohalikke eestlasi.

Millegipärast Meri nendib aruandes, et Vesilindu tutvustati talle alles filminäitamisel, kuigi just Vesilind oli see, kes pärast ise filmidega tutvumist nende näitamise käiku lükkas ja ühtlasi korraldas filmide ümberlülitamise Euroopa formaadilt Ameerika omale, milleks ta sõitis koos Meriga Stamfordi Connecticuti osariigis. Lennart pidi raportit kirjutades seda kindlasti mäletama. Ka mõni muu asi filminäitamisega seoses on tal viltu. Kas ehk seepärast, et Meri hakkas juba raportit kirjutades ennast igaks juhuks isoleerima võimude pahameelepuhangust, mida Eestit tõepäraselt kirjeldav Vesilinnu artikkel võib kaasa tuua? Tema ju kindlustas oma sõbra, VEKSA esimehe Ülo Koidu kaudu Vesilinnule tolle aja kohta suure vabaduse Eestis ringisõitmisel.

Vesilinnu pikk artikkel “Return to Estonia” ilmus kümnemiljonilise tiraažiga ajakirja National Geographic 1980. aasta aprillinumbris ja kujunes suurepäraseks Eesti tutvustuseks. Nagu võis arvata, ärritas see ideoloogilisi valvureid ja Meri pidas paremaks saata Vesilinnule kurjustava kirja. See oli muidugi lugemiseks KGB-le, kes kirjavahetust jälgis.

Neljasilmakohtumine Ernst Jaaksoniga

Washingtonist sõitsime Meriga 12. aprillil kahekesi rongiga New Yorgi kultuuripäevadele. Sõit kestis neli tundi. Esimese poole sõiduajast vestlesime, eelkõige Eesti olukorrast ja tulevikuväljavaadetest. Omavahel sai Lennartiga rääkida täiesti vabalt. Mina olin veel varmalt küsimas üht-teist, kui nägin, et Lennartil vajuvad silmad kinni. Kuigi mul tekkis kahtlus, et ta tukkumist teeskleb, andes mulle märku, et räägitud on juba küll ja küll, ei hakanud ma rännumeest segama ja lasin tal vajuda varsti juba tõelisse unne.

Rong jätkas oma ettemääratud sõitu läbi Ühendriikide iseseisvumisvõitluses olulist rolli omanud linnade Philadelphia, Trentoni, Princetoni, aga Eesti tulevane välisminister ja president magas, pea vajunud ühele küljele vastu istme polsterdatud seljatuge, käed rahulikult kokkupõimituna süles, jalad ette sirutatud talle veel tundmatu, aga ajas vääramatu tuleviku poole.

Sellest rongivestlusest jäi kustumatult meelde Meri kujundlikult antud iseloomustus ja hinnang Eesti ja eestlaste olukorrale tol ajal, aastal 1979. Niisugust mõttekäiku ta oma raportis muidugi ei esita.

“Võtame kaks sõõri,” ütles Lennart, “väiksem sõõr on Eesti, mis püüab endas seedida ja lahustada teda ümbritsevast suurest sõõrist sisse tunginud venelaste hulka nii demograafiliselt kui ka kultuuriliselt. Väikese sõõri ümber on palju suurem sõõr, Nõukogude Liit, milles seeditakse ja lahustatakse Eestit. Mida kauem niisugune olukord püsib ja sellega kaasuvad protsessid kestavad, seda ohtlikum see Eestile on. Kui poliitiline olukord ei muutu, võib suuremas sõõris toimuv protsess aja jooksul peale jääda.”

New Yorgis peatus Lennart kultuuripäevade peakorraldaja Liivi Jõe juures. New Yorgi kohta puudub aruandes visiit Eesti Vabariigi peakonsulaati 16. aprillil, kus Meri kohtus peakonsuli Ernst Jaaksoniga. Tõenäoliselt võttis Jaakson Meri vastu peamiselt seetõttu, et Lennarti isa oli EV tuntud diplomaat. Külastades New Yorgis Kalle ja Evi Vellenurmet, keda Meri korduvalt aruandes mainib kultuuripäevade korraldajate ja tema reisi organiseerijate seas, küsis Lennart Kallelt, kas oleks võimalik Jaaksoniga kohtuda. Kalle helistas Jaaksonile ja pärast sissejuhatavat kõnelust andis telefoni üle Merile, kes leppis kokku kohtumise aja. Vellenurme viis Meri autoga Rockefelleri Keskusesse ja andis kauge külalise Jaaksonile üle. Meri kõneles Jaaksoniga nelja silma all umbes pool tundi.

Huvitaval kombel ei maini Jaakson seda esmakohtumist oma mälestustes “Eestile” (1995), kirjutades seal “esimesest kõnest Lennart Meriga”, mis leidis aset telefoni teel 1. juunil 1990 ja sellele järgnenud kohtumisest Washingtonis 18. juulil 1990 ilma vähimagi vihjeta, et ta oli kohanud Merit juba üle kümne aasta varem. On arusaadav, et sellest kokkusaamisest mõlemad vaikisid pikka aega, aga kas ja miks kestis vaikimine edasi pärast taasiseseisvumist?

Kalle Vellenurme jutustab veel Meri New Yorgis viibimisest: “Õhtuti viisime Meri kolmel korral kinno. Ta nägi Oliver Stone’i Vietnami sõja filmi “Platoon”, mis teda väga huvitas, põnevusfilmi tuumajaama avariist “China Syndrome” ja Terence Malicki “Days of Heaven” 1920. aastate Ameerikast.”

Toreda kokkusattumisena juhatas Neeme Järvi just kultuuripäevade ajal Metropolitanis Tšaikovski “Jevgeni Oneginit”. Väljamüüdud etendusele õnnestus mul saada seisukohapilet. Etenduse lõpul, kui Järvi ovatsioone vastu võttis, astusin päris lava lähedale. Järsku märkasin enda kõrval samuti kuskilt tagantpoolt tulnud Lennartit, kes aplodeeris tormiliselt, näol väga õnnelik ilme. See oli talle kahtlemata suur elamus – olla esimest korda kuulsas Metropolitanis ja näha puldis oma head tuttavat, Eesti dirigenti.

Julge rännumehe veri lõi Lennartis välja “Kuldse Lääne” kutsel. Ta lendas New Yorgist Oklahomasse, kus külastas professor Ivar Ivaskit, ning jätkas siis teed Californiasse läbi Texase, New Mexico ja Arizona kõnnumaade ja kõrbete, ise juhtides üüritud autot indiaanlaste ja kauboide Metsikus Läänes. Muide, aruandes kurdab Lennart, et ma olin talle pakkunud välja “kolm reisivarianti, üks fantastilisem kui teine”. Mu ettepanek oli, et ostan kaks bussipiletit, 99 dollarit tükk, millega sai sõita Greyhoundi liinidel kogu USA ulatuses, ja me peatume kus tahes, kaasa arvatud huvitavais edelaosariikides, kus minagi ei olnud veel käinud. Lennart valis mu ettepanekuid kõrvale jättes veelgi fantastilisema reisimisviisi.

Aruandes seisab teiste Californias külastatud asutuste seas “Stanfordi ülikooli arhiiv”. Selle väheütleva märkuse taga peitub kommunismiuuringute üks tähtsamaid keskusi, Hooveri Instituut oma rikkalike materjalidega mõlemast maailmasõjast, Vene revolutsioonidest ja sovetoloogiast. Meri vestles seal tuntud sovetoloogi Frederick Starriga ning luges ja uuris raamatuid ja ürikuid kahel päeval. Soovitud tekstide leidmisel abistas teda instituudi raamatukoguhoidja eestlanna Hilja Kukk. Tulevasele presidendile osutatud teenete eest sai Kukk temalt aastal 2000 Valgetähe V klassi teenetemärgi.

Varjamisi leidub ka sündmuste kirjeldustes. Kui Meri ütleb aruandes, õigustamaks enda läkitamist Ameerikasse, et koosviibimisel Metsaülikooli aktivistidega Torontos Sillastete kodus vesteldi “Nõukogude Eesti kultuurist”, siis Henno Sillaste järgi oli peamiseks jututeemaks Eesti olukord ja tulevikuväljavaated. Eda Sepp meenutab, et tema viis Meri Torontost autoga Niagara koske vaatama ja teel peatuti ühes indiaanlaste asunduses. See väljasõit on aruandes mainimata. Kogu Meri raport kannab pitserit: kirjutan, mida heaks arvan, ja varjan, mida pean paremaks mitte ütelda.

“Kingitus” KGB-le

Washingtoni Rahvusgalerii raamatukaupluses nägin taskuformaadis raamatut USA moodsast relvastusest. Ostsin selle ja hiljem pargis jalutades kinkisin Lennartile. Lennart polnud raamatu ostu märganud ja oli väga umbusklik, kuidas ja kust ma raamatu olen saanud – olid ju selles USA kaasaegsete sõjalennukite, ballistiliste rakettide ja tankide tehnilised andmed ja pildid. Meri ei tahtnud uskuda, et niisugune raamat on vabamüügil, pealegi veel kunstigalerii poes. Ta kahtlusi ei leevendanud mu naljatlev märkus “et sul ka midagi oleks KGB jaoks kaasa viia”.

Kamtšatka vodka

Washingtonis kõndides silmasime korraga viinapoe aknal pooleteistliitrist pudelit Kamtšatka vodkat. See äratas oma erakordse sildiga Lennarti tähelepanu, kes ise on ju seal kandis tublisti matkanud. Astusime poodi sisse. Ostsin selle Lennartile, võtku Eestisse suveniirina kaasa.

Lennart ütles, et viinapuudust Eestis ei ole, pealegi kaalub pudel täiena kaasa võtmiseks liiga palju. Aga pudelit tahaks ta küll. Viin jäi mulle, Lennart sai pudeli. Hulk aastaid hiljem, kui mina asja ammu olin unustanud, meenutas Lennart mulle pudelit sildiga “Kamtšatka”.

Kauboisaapad

Olin endale hiljuti ostnud kauboistiilis poolsäärikud, mis olid mul jalas käinud ainult mõned korrad. Need kauboisaapad olid nõks “poose” ja kõrgema kontsa tõttu nõudis nendega kõndimine veidi harjumist. Ühel õhtul Lennart kurtis, et tal king hõõrub. Selgus, et ta oli Ameerikasse tulnud ainult ühe paari kingadega. Pakkusin talle järgmisel päeval linnaminekuks kauboisaapaid. Need näisid talle meeldivat ja istusid jalga nagu valatult.

Kui Lennart meilt lahkuma hakkas, märkasin, et tal olid minu saapad jalas. Ma ei olnud neid talle kinkinud, ainult kanda andnud, ja ta ei küsinud selgitust ega tänanud kingi eest. Ma muidugi ei hakanud talle midagi ütlema, oli ju tore, et talle need sobisid. Nii läkski Lennart minu kauboisaabastega. Mul oli neist ikka natuke kahju ka. Enam kunagi pole mul olnud nii uhkeid saapaid.

http://www.ekspress.ee/viewdoc/D75C24E63394D5FCC225718C002B9CBF