Eesti
English
Pressiruum »

Eesti Ekspress_Eestlased sõdisid Ameerika mundris (24.07.)

24.07.2007

Autor: Pekka Erelt (24.07.2007)

 

 

VALVASID NATSE: Saksa sõjaväes teeninud eestlastele andsid ameeriklased tähtsa ülesande. Nad valvasid Nürnbergi tribunali alla antud natse. Fotol eestlasest vangivalvur Nürnbergi vanglas. ERAKOGU

Erinevalt Vene sõjaväest läksid paljud eestlased USA armeesse vabatahtlikult. Isegi Vietnami sõtta.

Vene ajal sunniti eestlasi minema Nõukogude armeesse küll aega teenima, küll sõdima. Et okupeeritud riigi kodanike vägivaldne võtmine okupandi sõjaväkke oli rahvusvahe­lise õiguse jäme rikkumine, selle peale Nõukogude Liit vilistas. Pole teada, et mõni eestlane oleks läinud näiteks Afganistani sõtta vabatahtlikuna. Küll aga astusid vabasse maailma pääsenud eestlased vabatahtlikult USA armeesse ning lausa palusid enda saatmist Vietnami – et sõdida kommunistide vastu.

Neist ja teistest eestlastest USA armees räägib Eesti Sõjamuuseumi teaduri Kristjan Lutsu raamat “Eesti ja külm sõda”, mis ilmub Eesti Päevalehe kirjastamisel augustis 2007. Teos annab põhjaliku ülevaate ka külmast sõjast üldse.

Eesti Leegionist USA armeesse
Teise maailmasõja lõpust oli möödas vaevalt aasta, kui Saksa sõjaväes teeninud eestlastel avanes võimalus jätkata teenistust USA armees. USA armee koloneli Orville Martini ja lennuväekapteni Nathan Moxley eestvedamisel rajati 1946–47 kokku 22 Balti kompaniid.

Eestlastest koostati neli vahi- ja viis töökompaniid, kus aja jooksul teenis umbes 5000 Eesti sõjameest.

Neist kahtlemata tuntuim oli 4221. Eesti vahikompanii, mis loodi 1946. aastal Nürnbergis.

Väikese 17mehelise üksusena alustanud kompaniid juhtis kapten Vaido Viitre. Sügisel 1946 tuli käsk moodustada kompaniisuurune üksus (umbes 300 meest) ja saata Mannheimi väljaõppele.

Vahikompaniilase Boris Kulli sõnul pidi iga kandidaat kirja panema lühieluloo, kus paluti kirjeldada oma tegevust sõja ajal ja Saksamaale sattumise põhjusi. Mehed olid vastustes ausad: kes oli läinud vabatahtlikult Saksa sõjaväkke kätte maksma, kes pidas tööteenistust häbistavaks ja astus vabatahtlikult Eesti Leegioni, kes oli Vene diversante taga ajanud.

Kapten Moxley lasi endale kolm-neli elulugu ära tõlkida ja käskis seejärel mehed üles rivistada.

“Poisid, te pole veel siiani aru saanud, et sõda lõppes kolm aastat tagasi. Ikka veel tahate kangelast mängida ja valetate mulle, et olite SSis ja mujal kõvad löömamehed. Annan teile veerand tundi aega uueks kirjatööks. Ja ei mingit okupantide teenimist, muidu tuleb mul teile ust näidata!” Veerand tundi hiljem olid endistest esseslastest saanud tööteenistuse tõttu Saksamaale sattunud isikud.

Märtsist 1947 sai vahikompanii peaülesandeks Nürnbergi sõjatribunali ja vangla valvamine. 20. Eesti SS-diviisis teeninud Mihkel Salusoo sattus vahikompaniisse pärast sõjavangist vabanemist. Tema sõnul tegeles üks osa kompaniist kohtuhoone valvamisega, teine osa käis kaasas Ameerika sõjaväepolitseiga ning kolmandad, nagu Salusoo, olid autojuhid. Kompanii vorm erines USA sõjaväevormist oma musta värvi poolest. Käisel kanti Eesti trikoloori ja riideriba kirjaga “Estonia”.

Nürnbergi tribunali juurde asus Salusoo tööle märtsis 1948. Iga istungipäeva lõpul viis ta kasti salvestustega Münchenisse.
“Tribunali saalis oli asi korraldatud nii, et ühel pool filmiti ja teisel pool lindistati. Need, kes filmisid, ei kuulnud mitte midagi. Ja need, kes salvestasid, ei näinud mitte midagi. Mõlema linte viisingi autoga Münchenisse, kus need tervikuks kokku monteeriti.”

Juba mõni nädal pärast teenistuse algust määrati Salusoo sõjatribunali kohtuniku George Morrise autojuhiks. Hommikul viis ta kohtuniku kohtumajja ning üle jäänud päeva oli autojuhiks tema abikaasale.

Töö- ja vahikompaniid olid venelastele pinnuks silmas. Tallinna raadio nimetas kapten Moxleyt bandiidiks ja kompanii liikmeid “mustadeks meesteks”, kelle hing olevat sama must kui vorm nende seljas. Ähvardati ka karistusega: kommunistide kätte langemisel saavat iga mees viis aastat vangistust; iga pael vormil lisavat eelnevale automaatselt viis aastat.

Eestlastest vahi- ja töökompaniide kõrghetk oli 1948. aasta lõpp ja 1949. aasta algus. Siis tegutses kuus Eesti kompaniid, igaühes vähemalt 200 meest. Hiljem kuivasid nad eestlaste väljarände (peamiselt USAsse) tõttu kokku. 4221. Eesti vahikompanii tegutses 1964. aastani.

Armee pakkus pagulasele võimalusi
Raamatu “Eesti ja külm sõda” väitel läksid eestlased USA sõjaväkke eri põhjustel. Mõned olid sõjaväekohuslased, kes teenisid ainult ettenähtud sundaja. Teised leidsid aega teenides, et sõjavägi pakub neile tulevikuvõimalusi, ning see motiveeris kauemaks jääma. Kolmandad astusid sõjaväkke vabatahtlikult ja teenisid sundajast kuni täispika sõjaväelise karjäärini välja.

“Näiteks on kindralmajor Tiiu Kera viidanud asjaolule, et mehed ja naised said samades auastmetes võrdset palka, teistele võimaldas teenistus elu ja tööd maakera eri paigus.

Kolmandatele – näiteks kolonel Jüri ­Toomepuule – pakkus väeteenistus aga kaudset võimalust kommunistidele kodumaa ikestamise eest kätte maksta,” kirjutab Luts.

Kuid mitte kõigile eestlastele ei meeldinud sõjaväeteenistus USA armees – eriti neile, kes ei tahtnud saada elukutseliseks sõjaväelaseks. Seda kinnitavad näiteks Eesti Vabariigi esindajale Washingtonis Johannes ­Kaivule saadetud kaebekirjad.

Eestlastest sõjaväelased on USA armees teeninud erinevates auastmetes. On sõdureid, kolonele, aga ka üks kindral. “Sõjaväes oli võimalik tõusta vastavalt isiklikele saavutustele – nii oli armee koht, kus immigrandid, afroameeriklased ja naised tegid kiiremat karjääri, kui see oli tavaline paljudel muudel elualadel, eriti erasektoris,” selgitab Luts. Ilmekaim näide on Tiiu Kera, kes oli USA armee 75. naiskindral.

Taasiseseisvunud Eesti alguses kulusid USA armee kogemused marjaks ära. President Lennart Meri sõnul oli Korea ja Vietnami sõdades karastunud kolonel Aleksander Einseln tollal parim võimalik variant pärast Napoleoni. Eestlasi jäi ka sõtta. Vietnami sõja mälestusmärgil Washingtonis on Vietnami sõjas hukkunud või kadunuks jäänud 58 189 USA sõjaväelase nimed. Sellesse pikka müüri on raiutud ka viie-kuue eestlase nimed. Nende seas leitnant Mark Niggol Enari, kelle järgi nimetati üks USA sõjaväelaager Vietnamis (Camp Enari).

Raamatus “Eesti ja külm sõda” on toodud mitme USA armees karjääri teinud eestlase elulood, keda Eesti lugeja tunneb märksa vähem kui Toomepuud või Einselni.

Üks neid, kes vabatahtlikult Vietnami läks, oli Enn Tietenberg. 1952. aastal astus 16aastane eestlane Washingtoni Rahvuskaarti. Aasta hiljem liitus vabatahtlikuna merejalaväega, võttes sõdurina osa Korea sõjast.

1969. aasta juunis läks nüüd juba kapten Tietenberg vabatahtlikuna Vietnami sõtta. Ta võitles
1. ratsadiviisi (langevarjurite) koosseisus maikuuni 1970, sai korduvalt haavata ja pälvis hulgaliselt autasusid. Oma kõrgeima autasu – Lennuväe Teeneterist i – sai ta ennastsalgava teo eest.

“Bien Hoa ruumis maanteel liikuv üksik armeeveok plahvatas ja süttis põlema. Kapten Tietenberg maandas oma vaatluslennul oleva helikopteri viivitamatult õnnetuskohal ja tiris meeskonnaliikmed leekidest välja. Andnud neile esmaabi, jäi ta haavatute juurde kuni nende evakueerimiseni.”

Ise soovis Vietnami minna ka 1946. aastal Lübeckis põgenikelaagris sündinud ­Viido Polikarpus.

Veebruaris 1966 astus Monmouthi ülikooli esimese aasta tudeng Polikarpus vabatahtlikult sõjaväkke. “See oli aeg, mil kõik teised soovisid sõjaväest eemale hoida – käis Vietnami sõda.

Polikarpus tunnistab, et astus sõjaväkke näitamaks, et ei karda sõda, ja et olla kangelane.

Temas pulbitses viha isamaa anastajate vastu ja Vietnam pakkus võimaluse kaudseks kättemaksuks,” kirjutab Luts.

Polikarpust aga ei saadetudki lahingusse. Kuna vähegi “helgemad pead” püüdsid sõjaväest viilida, paistis kirjutusmasinat valdav ja võõrkeeli oskav Polikarpus ülemustele kohe silma.

Tema “teenistuskohaks” sai kirjutuslaud ning tema sõjaväeliseks erialaks märgiti masinakirjutaja. Nende meeste kohta naljatati, et mitte Ranger (eriüksuslane), vaid Rabbit Ranger (kirjutusmasina Rabbit järgi) ja mitte Airborne (langevarjurid), vaid Chairborne (chair – tool). Polikarpus tundis ennast häbistatuna.

Et tollal oli jalaväeohvitseride koolis Fort Braggis õppuritest puudus, kasutas Polikarpus kohe seda võimalust. Hiljem suunati ta samas tegutsenud langevarjurite koolituskeskusesse ning Polikarpusest sai eliitjalaväelane, “roheline barett”. Kooli lõpetajad täitsid soovilehe, millele märgiti oma eelistused teenistuskoha suhtes. Polikarpus märkis esimese eelistusena Vietnami, kuhu teda siiski ei saadetud. “Pentagonis isiklikult selgitust nõudmas käinud Polikarpusele vastati, et kuna tema väljaõppele oli kulutatud suur summa maksumaksja raha, ei olnud ta Vietnami sissivõitluses ohverdatav.”

Polikarpus saadeti Vietnami asemel hoopis Lääne-Saksamaale. Ta pidi vajaduse korral toimetama väikese tuumapommi vaenlase territooriumile ja selle aktiveerima. Polikarpus möönab, et ülesande tõsidusse suhtuti liiga üleolevalt. “Radioaktiivse pilve liikumise suunda pidanuks määrama näpu niisutamisega ja siis tuule käes hoidmisega,” toob ta näiteks.

Tänukiri president Bushilt
Edukaima karjääri USA armees tegi 1945 Saksamaal Balingeni põgenikelaagris sündinud ja mõne aasta pärast vanematega Ameerikasse emigreerinud Tiiu Kera. 1968. aastal abiellus Kera USA lennuväeohvitseriga ja asus temaga koos Saksamaale, kus töötas aastatel 1970–1973 USA lennuväe Euroopa peastaabis Wiesbadenis.

1973. aastal astus Kera sõjaväkke. Pärast kaadriohvitseri õppe läbimist Alabama osariigis anti Tiiu Kerale 1976. aastal lennuväe leitnandi auaste. Edasine haridustee viis 1978. aastal kapteniks ülendatud naise kõrgemasse lennuväekooli. Viimase lihvi kindralstaabi ohvitserina sai kolonelleitnant Kera 1987–1988 USA Sõjaväeakadeemias Washingtonis. Suundudes luure- ja rahvusvaheliste suhete alale, täiendas Kera end Harvardi ülikooli rahvusvaheliste suhete keskuses.

Eesti taasiseseisvudes 1992. aastal külastas kolonel Kera USA sõjaväelise delegatsiooni liikmena Eestit, Lätit ja Leedut. Juulis 1993 nimetati ta USA sõjaväeesindajaks Balti riikides alalise asukohaga Vilniuses.

Kindralipagunid s ai Kera veebruaris 1995 – ta ülendati brigaadikindraliks. Tiiu Kera määrati luureülemaks strateegiliste jõudude staapi Offuti lennuväebaasis. Temast sai lendava varukomandopunkti ülem. Tegemist on staabilennukiga EC.135 Looking Glass, mis teeb regulaarselt kuue- kuni kaheksatunniseid lende. Nii kontrollitakse meeskonna valmidust olukorras, kui maapinnal asuvad komandopunktid on vastase tuumarünnakus hävinud.

1998. aastal ülendati Kera kindralmajoriks ja määrati Rahvusliku Julgeolekuagentuuri sõjaväelise osakonna ülema asetäitjaks. Neli aastat hiljem läks kindralmajor Tiiu Kera erru.

Tema pikaajalist ja saavutusterohket teenistust tunnustas tänukirjaga teiste seas ka USA president George W. Bush.
 
Artikkel on kirjutatud Kristjan Lutsu raamatu “Eesti ja külm sõda” põhjal.

http://www.ekspress.ee/viewdoc/7985F3FB7ACA57C9C225732200382F46

TopBack

© Eesti Suursaatkond Washingtonis 2131 Massachusetts Av., NW, Washington, D.C. 20008 USA tel. (1 202) 588 0101,
e-mail: Embassy.Washington@mfa.ee