Eesti
English

Intervjuu Eesti Päevalehele (24.07.2004)

26.07.2004

Mirko Ojakivi

Jüri Luik: Eesti poleks juulileppeid sõlmimata tänaseks NATO liige

Esmaspäeval möödub kümme aastat Vene sõjaväe väljaviimist ja Paldiski tuumareaktori demonteerimist võimaldanud lepete sõlmimisest.

Toonane välisminister Jüri Luik nimetas kümne aasta eest sõlmitud leppeid Eestile kasulikuks ning spekuleeris, et ilma juulilepeteta poleks Eesti ehk täna NATO-s. 

Jüri Luik, teie olite kümne aasta eest välisminister ja üks nendest poliitikutest, kes pidi aktiivselt tegelema juulilepete ettevalmistamisega. Kuidas te tagantjärele hindate, kas Eesti võitis või kaotas juulilepetega?

1994. aastaks oli olukord selline, et Leedust olid väed välja viidud, Läti oli alla kirjutanud vägede väljaviimise lepingule ja lõplikult pidid väed lahkuma ka Kesk- ja Ida-Euroopast. Seega oli Eesti jäänud oma positsioonidega viimaseks ja väga oluline oli saavutada leping, et väed lahkuksid Eestist samas graafikus kui Kesk- ja Ida-Euroopast. Vastasel juhul oleks tekkinud olukord, kus me oleksime jäänud graafikusse, nagu täna on Moldovas ja Gruusias, kus vägede lahkumist lubatakse, aga nad ei lahku. Eesti saavutas selle leppe nendel läbirääkimistel, mis kulmineerusid 26. juulil, ja Vene väed lahkusid. See avas ka meile tee Euroopa Liitu ja NATO-sse. Eesti on igal juhul juulilepetega võitnud. 

Kas toona oli kindel, et tegemist on parima tulemusega, või oli mõnel ka mõte, et ehk on tulevikus võimalik uute lepete kaudu parem tulemus saavutada?

Eesti oli viimane Kesk- ja Ida-Euroopa riik, kes polnud suutnud Venemaaga vägede väljaviimise osas kokku leppida ning kogu töö käis selle nimel, et väed läheksid välja. Me saavutasime juulilepetega selle eesmärgi, ning kui leping 26. juulil sõlmiti, jäi Venemaal vägede väljaviimiseks aega natukene üle kuu. See oli hea saavutus.
Teiseks ei ole eriti palju tähelepanu pööratud tuumabaasile Paldiskis, mis oli üks kahest n-ö rahvusvaheliselt tähtsast objektist. Lätlastel oli radarijaam ning nad olid sunnitud leppima baasi viieaastase kohalolekuga. Eesti suutis saavutada kokkuleppe, et Venemaa jääb Paldiskisse aastaks ja sisuliselt oli see nii lühikene aeg, millega suudeti vaid personal välja viia ja tuumajäätmed rahvusvahelise kontrolli all korralikult ladustada. Paldiski oli see, millest me täna enam ei räägi, aga tollel ajal tegelesid kõik tuumarelvi omavad riigid selle teemaga. Teiste hulgas ka USA. Ma arvan, et lõppkokkuvõttes olid juulilepped parim tulemus.

Boriss Jeltsin kutsus Lennart Meri Moskvasse üliootamatult. Milline tulemus olnuks presidentide kohtumisel pikema etteteatamisaja korral?

Läbirääkimiste tehniline töö oli jõudnud tupikusse. Oli selge, et need viimased otsused tuleb läbi rääkida kõrgel poliitilisel tasandil, sest ega ka vene diplomaatidel polnud eriti palju mänguruumi.

Oluline oli ka see, et meie toetajad, sealhulgas Ameerika Ühendriigid püüdlesid, et toimuks kõrgetasemeline tippkohtumine. Kuigi kui Napolis G8 koos istus, kasutas Boriss Jeltsin tippkohtumise järgsel pressikonverentsil võimalust veel kord rõhutada, et Eestist nad oma vägesid välja ei vii. Tegelikult kaadri taga lepiti kokku, et Jeltsin nõustub kohtuma silmast silma president Meriga. Nii ka läks ja see tippkohtumine on jäänud meie taasiseseisvumisaja ainukeseks tippkohtumiseks Venemaaga.

Seega on õigus neil, kes ütlevad, et juurdepääs Venemaa tippjuhtidele küsimuste arutamiseks silmast silma oli oluline selle läbimurde saavutamiseks. 

Milline oli välisriikide ja USA panus tippkohtumise toimumiseks ja leppe sõlmimiseks?

Väga suur panus lepete ja vägede väljaviimise osas oli Ameerika Ühendriikide administratsioonil. Tollane Valge Maja aparaat tegeles selle probleemiga väga aktiivselt.

President Clintoni eriabi, suursaadik Nicolas Burns, kes praegu on USA suursaadik NATO juures, oli meie olulisemaid partnereid. Samuti andis suure panuse ja toetuse Saksamaa kantsler Helmut Kohl, kes oli Boriss Jeltsini väga hea sõber. Need faktorid mõjutasid kindlasti Jeltsini suhtumist.

Kui lepped olid sõlmitud, siis algas Eestis n-ö poliitiline ärategemine. Mida te arvate, kui leppe tekst oleks olnud toonastele parlamendiliikmetele eelnevalt teada, kas siis kodumaine surve oleks takistanud lepete saavutamist?

Ma ei oska seda öelda. Loomulikult informeerisin ma ministrina tol ajal parlamendi komisjone. Kuid läbirääkimisi pidas siiski valitsus ja võib-olla polnud see informeerimine nii süstemaatiline kui nüüd.

Hilisem arutelu on näidanud, et kui vaadata juulileppeid punkt-punktilt ja küsida, et mida me oleksime võinud rohkem saavutada, siis ega ükski välispoliitikat tundev inimene ei julgeks öelda, et oleksite võinud saavutada palju parema tulemuse. Väed välja kuu ajaga ja Paldiskist välja ühe aastaga, pluss vene sõjaväepensionärid, kelle puhul meil on õigus läbi vaadata nende elamisloataotlused ja hinnata nende ohtu Eesti julgeolekule, see oli hea tulemus ja soodne kompromiss.

Mängiti siis 1994. aastal juulileppeid sõlmides riigi huvidega või oli hilisem diskussioon ikkagi sisepoliitiline mõõduvõtmine?

Minu arvates oli tegu ikkagi sisepoliitikaga. Ma usun, et olukorras, kus Vene väed lahkusid, said inimesed aru, et see on Eesti riigi huvides ja on positiivne. Kõik edasised sündmused kuni tänaseni välja on näidanud, et juulilepped viisid Eesti reaalse suveräänsuseni. Ükski riik ei saa olla suveräänne, kui tema territooriumil on võõrväed.

USA endine asevälisminister Strobe Talbott kirjutas oma memuaarides, et Jeltsin üritas Clintonilt välja kaubelda 1994. aastal kokkulepet, et lepete sõlmimise puhul ei pääse Eesti ja teised Balti riigid NATO-sse. Mida teie arvate, kas sellisel juhul oleks me täna NATO-s?

Selle üle on väga raske spekuleerida. Fakt on see, et Clinton sellist lubadust ei andnud.

Minu arust see raamat peegeldab väga hästi venelaste mõtteviisi sellistest diplomaatilistest läbirääkimistest, mida Boriss Jeltsin lootis pidada. Teisest küljest ka ameeriklaste mõtteviisist. President Clinton oli põhimõttelistel kaalutlustel sellise kokkuleppe vastu, sest ta uskus, et Balti riigid peavad NATO-sse saama. Kuid oli ka üks puht tehniline aspekt. Nimelt teadis Clinton, et tänapäeval pole olemas salaleppeid, sest need saaksid avalikuks 24-tunnilises uudistetsüklis ja selles suhtes on olemas moodsad ajad ja välispoliitika on meie jaoks hoopis demokraatlikum.

Seega jääb see küsimus oleksite valdkonda. Fakt on aga see, et kui kas või kõige väiksem Vene vägede kontingent oleks viibinud Eestis, poleks Eesti saanud mitte mingil juhul NATO liikmeks.

TopBack

© Eesti Suursaatkond Washingtonis 2131 Massachusetts Av., NW, Washington, D.C. 20008 USA tel. (1 202) 588 0101,
e-mail: Embassy.Washington@mfa.ee