Vabariigi aastapäeva tähistamine Bostonis 23.02.2013

26.02.2013

Austatud Bostoni eestlased!

Daamid ja härrad!

Lubage mul kõigepealt tänada kutse eest osaleda Vabariigi 95. aastapäeva tähistamisel siin, Bostonis. See on mul teine kord viibida Bostonis – eelmine kord olin siin 13 aastat tagasi tudengina reisides kui ma alles veel unistasin diplomaadiks saamisest. Nüüd on mul siiralt hea meel Eesti Vabariigi diplomaadina siin tagasi olla.

Nii nagu mina siin, on pea kõik saatkonna diplomaadid kusagil Eesti kogukonna juures tervitusi edastamas. Kohalike eestlaste kogukondadega suhtlemine on väga oluline saatkonnale ja see vabariigi aastapäeva tervitamise traditsioon jätkub kindlasti veel pikalt.

Eesti Vabariik saab homme 95-aastaseks; viiega lõppevad numbrid muudavad meid tihtipeale elevaks, sest viis jaotab kümnendi pooleks ning viis on ka koolis parimaks hindeks.  Või siis, kes meist poleks mõelnud oma vanuse peale ning tihtipeale end nooremaks ümardanud. Seekord aga lahutab number viis meid vabariigi 100. sünnipäevast: suurest ja grandioossest sündmusest, milleni seekordne ja iga järgnev aastapäeva tähistamine peaks järkjärgult viima.

See 100 või homne 95 on olulised teetähised, kuid ilma inimmõõtmeta on need lihtsalt statistilised numbrid. Oleme pidevalt arvutanud, millal taasiseseisvunud Eesti ületab maailmasõdade vahelise vabariigi kestuse või siis vaatame kalendrisse ja kalkuleerinud, millal iseseisva Eesti aeg ületab okupatsiooni ikke all olnu. Ühelt poolt on need pelgalt arvutused, kuid teiselt poolt omavad nad sümboolset väärtust näidates Eesti riigi arenguteed. Meie riigi iseseisvuse suhteline pikaealisus ja peatselt 100. juubeli tähistamine on tunnustuseks neile, kes selle hoidmise eest hoolt on kandnud. President Lennart Meri ütles oma kõnes 1998.a vabariigi 80. aastapäeva aktusel: „Aastapäevadel heidame pilgu minevikku, et selle kogemuste kaudu kujundada tulevikku. Kogemustega on kord juba nii, et neid leiab ainult minevikust. Kuid minevik ei ole lukku keeratud kõrvaltuba. Minevik elab meis kõigis, mineviku kogemus elab oma vaikset ja väärikat elu nendes naistes ja meestes, kelle selgele pilgule ja tahtejõule võlgneme Eesti riigi.“

See President Meri ütlus käib kindlasti ka siin, USAs, elavate eestlaste kohta. Ka uute põlvkondade pealetulekuga peame jätkama eestluse alalhoidmise ning vaba Eesti eest võitlemise väärtustamist Nõukogude okupatsiooni ajal. Niisamuti peame me hindama ka neid jõupingutusi, mida tehakse täna Eesti kultuuri ja keele hoidmisel siinsamas, mujal maailmas ja muidugi ka Eestis. Olgu see siis rahvatantsu-, koori- või kunstiringide või Eesti koolide toimimise näol. Kui olete külastanud Bostoni Eesti seltsi kodulehte, siis üks piltidest on seal kahe tantsurühma jagelemisest ühise tantsija üle. Ma loodan, et tantsurühmad Kungla ja Tulihing on nüüdseks ikka jõudnud sõbralikule kokkuleppele selles küsimuses.

Meie kultuur ja keel on väga rikkad ning meil on, mida alal hoida. Vabariigi 95. aastapäev on just selles vaimus pühendatud kultuuripärandile. Siinkohal on mul väga hea meel tõdeda, et välisminister andis oma seekordse tänukirja Liina Teosele Portlandis Oregoni osariigis. Proua Teose on juba 26 aastat õpetanud läänekaldal Eesti rahvatantsu ja rahvalaulu ning selline tunnustus läheb väga hästi kokku meie praeguse teemaga. Lisaks muidugi tuleb ära märkida ka hiljutine tunnustus Gunnar Paabole Washingtonis, kes on algatanud USAs Eestist pärit veteranide mälestamise traditsiooni.

Vabariigi 100. aastapäeva ettevalmistamiseks on Eestis käsile võetud muuhulgas tammetõrudest istikute kasvatamine, et need 2018. a maha istutada ja sellega panna alus sajandi tammikule. See on minu arvates väga ilus mõte. On ju tamm meie kultuuris alati tähistanud kestvust, austust ja lugupidamist. Üritan sellele ka omalt poolt panuse anda istutades viie aasta pärast Saaremaale oma kodukanti mõned tammed. Kui lubate, siis pakuksin ka teile välja idee istutada siia, Bostonisse, oma tammik selle olulise tähtpäeva tähistamiseks.

Head sõbrad!

Kutsuksin teid üles ka tunnustama seda, mida Eesti riik on seni saavutanud. Kahekümne ühe aastaga  oleme jõudnud uskumatult kaugele – me võime kindlal häälel öelda, et meil läheb hästi. Eesti on Euroopa Liidu ja eurotsooni ning NATO liige. 2011.a ühinesime Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooniga (OECD) ning sellest aastast alates oleme ka ÜRO Inimõiguste nõukogu liikmed. Fraser Institute majandusvabaduse nimekirjas on Eesti 123 riigi seas 13. kohal; internetivabaduse poolest oleme me lausa Freedom House vastavas nimekirjas kõige esimene. Me panustame rahvusvahelisse julgeolekusse rohkemgi kui meilt võiks oodata nii kaitseväelaste kaudu näiteks NATO operatsioonil Afganistanis kui tsiviilmissioonidel politseinike, päästetöötajate, kohtunike ja teiste ekspertidega üle maailma. Oleme oma reformikogemusi ja arengukoostöö abi jaganud nüüdseks juba globaalselt nii Ida-Euroopas, Põhja-Aafrikas, Lähis-Idas kui kaugemalgi.

Lubage mul jagada siinkohal ka oma isiklikust kogemusest kaks mälupilti. Minu eelmine välislähetus oli Afganistani, kus ma töötasin Eesti erimissioonis asjurina ja tegelesin nii arengukoostöö, julgeoleku kui ka poliitiliste küsimustega. Oma töö kaudu külastasin ma korduvalt ka sõjast puretud Helmandi, kus Eesti kaitseväelased oma missiooni täidavad. Sain nendega juttu ajada, kuulda nende lugusid, käia isegi saunas (jah, ka ühes kõige keerulisema julgeoleku olukorraga ja ka klimaatiliselt kuumas paigas on eestlastel saun või isegi kaks). Erinevatelt kohtumistelt partnerriikide ja ka NATO esindajatega olin kuulnud korduvalt kiidusõnu Eesti sõdurite kohta. Kuid minu jaoks oli palju tähtsam näha oma silmaga seda südikust, asjatundlikkust ja vaprust, mis õhkus meie poiste tegevusest ja südametest. See oli ja on praegugi mulle pidevaks inspiratsiooniks ja tõukeks olla parem kodanik oma riigile.

Üks teine mälupilt on seotud President Ilvese visiidiga Afganistani 2010. a sügisel. Sellele eelnevalt oli Eesti erimissioon kolinud Briti saatkonna territooriumile ning presidendi delegatsiooniga saadeti mulle sini-must-valge lipp, et see heisata Briti Union Jacki kõrvale. See on üks hetki minu elus, mis jääb saatma mind kõikjale – ma pole elus nii suurt uhkust tundnud eestlasest olemisest ja Eesti vabariigi jaoks töötamisest kui nähes Eesti lippu Kabuli kohal lehvimas. 

Eesti edu ja minu mälupildid pole midagi iseenesestmõistetavat. Taasiseseisvunud vabariigi esimesel aastapäevaaktusel 1993.a lõpetas president Meri oma sõnavõtu tollase Saaremaa Valjala vallavanema August Otsa sõnadega: „Mees peab tegema nii palju tööd, et tal pole vaja küüsi lõigata.“  Me oleme palju tööd teinud ja sellel on ka tulemus, olgu see Eesti edusammude või nendesamade  isiklike mälupiltide näol. Kuid tööd on veel palju ja kuigi täna me hetkeks puhkame, jätkame homme uute saavutuste poole rühkimist.

Lõpetuseks sooviksin ma tsiteerida President Ilvest, kes oma kõnes Riigikogule 10. septembril 2012 andis edasi oma nägemuse olukorrast Eestis ja Euroopas. Meie edusamme kirjeldades ütles ta: „Vähem tähtis pole Eesti rahva usk oma riiki, perekonda, kaaskodanikesse ning tahe oma rahva käekäigu paranemisse iga päev ausa tööga panustada. Oleme uskunud oma riiki ja, kuigi see võib täna kõlada võõristavalt, oleme rahvana usaldanud ka neid inimesi, kelle oleme valinud oma riiki juhtima.

Oleme usaldanud oma poliitilist süsteemi rohkem, kui nii mõnigi teine rahvas, kellega vabanesime nõukogude okupatsiooni alt ühel ja selsamal ajal. Ja kui vaadata Euroopas ringi, siis ka siin on usaldus oma riigi vastu üks kõrgemaid. Ka Euroopa Liidu ja euro suhtes.

See usk ja usaldus on meie suurim väärtus, meie kapital. Me ju näeme, mis toimub neis riikides, kus usaldus on kadunud. Seda usaldust, seda usalduse kapitali, peame hoidma, kõigi raskuste ja kiusatuste kiuste.“

Kallid kaasmaalased!

Me kõik oleme osa Eesti eduloost. Ka eestlastel, kes jätkavad välismaal elades Eesti traditsioonide järgimist ja keele kandmist on selles oma osa. Või ka nendel eestlastel, kes on Eestist lahkunud pärast taasiseseisvumist kasvõi selle poolest, et vabadusega tekkis selline võimalus. Samas tänaseks on see edu olemus palju rohkemat – Hemingwaylikult igas sadamas olevast eestlasest on saanud ettevõtjad, õppejõud ja insenerid. Ja see on, mille üle uhkust tunda.

Aitäh, ja elagu Eesti!

Tanel Sepp, Eesti saatkonna Washingtonis asejuht