Eesti Ekspress_Jutud „võla supertsüklist" ja üleilmsest krahhist on liialdatud (11.10)

11.10.2007

Hiljuti lennujaamas oma reisi väljumist oodates avastasin, et keskealistele ärimehe olemisega meesterahvastele meeldib lugeda raamatuid, mis räägivad sellest, kuidas võla osakaal maailmas – ja eriti USAs – muudkui kasvab ning kuidas see kõik viib kohe-kohe globaalse kataklüsmini.

Esimese vaatega olen nõus – pärast Teist maailmasõda on tõepoolest võla suurus võrreldes USA SKTga kasvanud ja kasvanud... ja kasvanud. 

Mis aga kataklüsmi puudutab, siis aeg-ajalt tõepoolest “selgub”, et mingi (tavaliselt oi kui üllatav) liik võlglasi ei saa oma kohustuste täitmisega hakkama. Tagajärg on finantskriis, kus mainitud võlglaste poolt laenuks võetu tuleb kellelgi teisel kinni maksta, maha kanda vms...

Iga sellise kriisi ajal ütleb keegi – tavaliselt väga auväärt, üüratult rikas ja kahtlemata tark vanahärra –, et “nüüd on läbi”, viidates võimalusele, et käivitub doominoefekt ning kohe läheb üleilmne võlamull pauguga lõhki ning häda sellele, kellel pole varutud füüsilist kulda ja konserve.

Tavaliselt aga just siis, kui hirm on kõige suurem, sekkuvad keskpangad ning teevad majandusele intressimäärade langetamise abil suust suhu hingamist. Sellisele stimuleerivale sooja õhu puhumisele on majanduses isegi oma termin olemas – reflatsioon.

Pärast keskpankade sekkumist on mainitud vanahärral varuks ilmselt kaks avaldust – kas “nüüd on kõik teisiti”, millega ta vihjab sellele, et “seekord reflatsioon ei tööta”, või siis poetab ta justkui moka otsast midagi, mis kõlab kahtlemata sügavalt ja intellektuaalselt: “Keskpangad ei peaks päästma neid, kes päästmist ei vääri.”

Selline võla kasvamise ja keskpankade sekkumise korduvate süžeeliinidega “seriaal” on saanud endale nimeks “võla supertsükkel”. Praegu üle ilma investorite meeli pinges hoidev krediidikriis, mis sai alguse USA kinnisvaraturult, on lihtsalt järjekordne seeria mainitud sarjas, kus on kordunud ka see süžeeliin, et alati peab rääkima sarja dramaatilise finaali võimalikkusest.  

Ma ei usu, et seriaal nüüd ühtäkki läbi oleks ja keskpankade “soe õhk” oma traditsioonilist funktsiooni täita ei suudaks.

Miks? Nimelt on supertsükli kasvatamises nööritõmbajad keskpangad n-ö ise süüdi, ning nad on nõus kas või pea peal seisma, et suuremat jama vältida.

Viimasest ajast on meil selle kohta suisa kaks tõestust – USAs keskpanga funktsioone täitva Föderaalreservi (Fed) otsus baasintressi alandamiseks tasemelt 5,25 tasemele 4,75 ning Inglise keskpanga otsus aidata väga jõuliselt üht kinnisvaralaenudele spetsialiseerunud institutsiooni, millest varem keegi justkui kuulnudki ei olnud. Praeguste intressimäärade juures on vähemalt Fedil jõudu majandust stimuleerida küllaga. Lisaks võib reflatsioonivankri ette rakendada ju ka fiskaalpoliitilisi meetmeid...

Aga millal siis “võla supertsükli” nimeline seriaal lõpeb või kas selle lõpp on üldse võimalik? Loomulikult on. See juhtub siis, kui USA võimudel pole enam võimalusi monetaarpoliitika leevendamiseks. See juhtuks ka siis, kui dollari usaldusväärsus kaoks lõplikult ning dollaripõhistest varadest põgenemine meenutaks võrdlust rottidest ja uppuvast laevast.

Finants turgudel valitseks paanika ning intressimäärade alandamine teeks olukorda ainult hullemaks. Kui välismaalased lõpetavad USA säästmispuudujäägi finantseerimise ehk lihtsamalt öeldes USA võla ostmise, oleks ainus lahendus sealse nõudluse jõuline kärpimine.

Selle tagajärg oleks üleilmne majandussurutis/deflatsioon. Ükskord see tõenäoliselt ka juhtub, kuid hetke kontekst paanikaks põhjust ei anna.

Miks on see kõik aga üldse oluline, kui paanikaks just nagu põhjust pole? Väga pragmaatiliselt – alati, kui Föderaalreserv USAs algatab baasintressi langetamise tsükli, tekib kuskil mingis varaklassis mull. Ka see on “võla supertsükli” nimelise seriaali korduva süžeeliini suhteliselt lahutamatu osa. Reflatsioon ja sellele järgnev tõenäoline mull mingis varaklassis tuleb aga sellesse varaklassi rahapaigutusi tehes rahaks muuta.

Niisiis leian, et intellektuaalselt põnevate raamatute lugemisele lisaks ei peaks tegelema mitte muretsemise, vaid hoopis potentsiaalsete mullikandidaatide identifitseerimisega. Minul igatahes on paar kandidaati juba olemas.

Autor on Suprema Varahalduse strateeg.

 http://www.ekspress.ee/viewdoc/930E9922B34D0872C225736F00345640