SL Õhtuleht_Arktika mõõtmatud rikkused (13.08.)

13.08.2007

VÕIDUJOOKS POLAARMERE NAFTALE JA GAASILE: Taanlased kinnitavad, et neile kuulub suur osa Arktikast, sest Gröönimaa on kõige lähem maismaa põhjanabale.
AP/Scanpix

Tormijooks arktiliste alade haldamisele sai eile kiirenduse, kui Taani lähetas uurimisreisile 40 teadlast. Samal ajal jätkab põhjanaba piirkonnas uuringuid Vene tuumajäälõhkujal Rossija tegutsev teadlasrühm, Kanada peaminister tegi kolmepäevase ringsõidu Arktikas ja lubas seal arendada sõjalist kohalolekut ning ajakiri Harpers paljastas, et Ühendriigid on juba kolm aastat agaralt põhjapoolust uurinud.

Taanlaste rahvusvaheline uurimisrühm asus teele Rootsi jäälõhkujal Oden, kuid kuna põhjanabale suundutakse varem kasutamata mereteed mööda, võeti appi võimas Venemaa tuumajäälõhkuja 50 Let Pobedõ. Uuritakse Lomonossovi seljakut, mis peaks ulatuma Gröönimaalt Venemaa Siberi rannikule ning taanlaste kinnitusel kuulub seetõttu seda ümbritsev mereala neile. Teele mindi Norrast Tromsöst ja reis lõpeb Teravmägedel. Kuu aega kestev ekspeditsioon maksab 60 miljonit eurot.

Piiritulp ja riigilipp poolusel

Kanada ja Ühendriigid vaidlevad1 selle üle, kes kontrollib väila Atlandi ja Vaikse ookeani vahel, mis külgneb USA ja Kanada põhjarannikuga ning on praegu vaid osaliselt jäävaba. Kanada on plaaninud ehitada tugevad jäälõhkujad, mis jätaksid kontrolli neile. Ühendriigid kinnitavad, et tegemist on kõigile avatud territooriumiga.

Samal ajal kui Venemaa on enne tänavust ekspeditsioonidelainet vaid ühel korral ilmutanud tõsisemat huvi põhjanaba ja selle ümbruse arktiliste vete vastu, seda siis, kui esitas ÜROle ettepaneku suurendada oma kontinentaalplatvormi Lomonossovi seljaku arvel ja lasi piirivalvel 2002. aastal asetada põhjanabale Venemaa värvides piiritulba – pole neil enne tänavust aastat olulist huvi maavararikka piirkonna vastu täheldatud. Mõne asjatundja hinnangul pidavat Arktikas paiknema veerand kogu maailma energiavarudest. Kuid jälgides kliima soojenemist ning saanud kogemusi allveetöödest mitmes rahvusvahelises suurprojektis, hakkas Venemaal kiire. Nüüd on põhjanabal merepõhja viidud Venemaa titaanist valatud riigilipp, mis peaks taas kord sümboolselt idanaabrite õigusi rõhutama.

Küllap on kiirustamise põhjuseks ka see, et peamine konkurent, Ühendriigid, on 2003. aastast eraldanud raha arktilise piirkonna skaneerimiseks. Tänavugi on merel USA rannavalve jäämurdja, pardal New Hampshire’i ülikooli uurimisrühm. Ekspeditsioonile mindi 6. augustil ja koju tagasi plaanitakse jõuda alles oktoobris.

Suurim võitja – Ühendriigid

Nagu Taanigi, on Lomonossovi seljakust huvitatud Kanada. Sealsete teadlaste hinnangul ulatub seljak Gröönimaalt Ellesmere’i saarestikuni Kanada vetes ja seetõttu pole Venemaal mingit võimalust seda kontinentaalseljakut enda omaks pidada.

Kokkuvõttes loodab Kanada pärast uurimisretki enda senistele aladele 310 000 ruutmiili lisada, teatab Harpers, viimase andmetel loodab Taani vähemale, vaid 62 000 ruutmiilile ja Norra sooviks 96 000 ruutmiili.

Suurim võitja võidujooksus Arktikale oleks kõigi oma soovide täitumise korral USA. See on seda enam võimalik, et peale Kanada pole seni ükski riik Ühendriikide soovidele vastu vaielnud.

Seevastu suurim kaotaja on ilmselt Venemaa, kelle ahnust kõik teised riigid hukka mõistavad. Olid ajad, kui arktilised alad (mitteametlikult) sektoriteks jaotati, tippudega põhjanabal. Sellist Arktika kaarti mäletavad need, kes NSV Liidu ajal Eestis kooli geograafiatundides käisid.