Eesti Päevaleht_Eesti ja Iraak (14.08.)

14.08.2007

Eesti kaitseväelaste viibimisest Iraagis on kirjutatud omajagu, kuid kirjutajaid on kammitsenud ühelt poolt asjatundmatus, teiselt poolt poliitiline korrektsus.

On ju selgemast selgem, et eestlased ei ole missioonil mitte sellepärast, et meile läheks väga korda Iraagi vabadus ja säälsete inimeste saatus. Meie poisid saadeti sinna (kuigi õnneks mitte vastu nende tahtmist) selleks, et kindlustada Eesti riigile USA toetus, et tugevdada suhteid superriigiga: seda peeti ja peetakse meie julgeoleku tugevaks garantiiks. Julgeoleku põhiohuna nähakse muidugi Venemaa soovi saada Baltikum tagasi oma mõjusfääri.

See tähendab tegelikult, et Iraagis endas toimuv ei ole Eesti poliitilise eliidi seisukohalt oluline. Oluline on see, et USA peaks Eestit oma liitlaseks ja ei jätaks hätta. Mis ei sõltu niipalju sellest, kas Iraagis pääsevad võimule sunniidid või sˇiiidid, kas sääl kujuneb välja demokraatia või teokraatia. See jääb USA, Iisraeli ja teiste Lähis-Ida riikide probleemiks. Nii ei ole meie poliitikute meelest ka eriti oluline, kui kaua sõda Iraagis kestab. Ilmselt ollakse valmis Eesti “piiratud kontingenti” pidama sääl nii kaua, kui Washington veel jaksab ja soovib oma missiooni jätkata. Kui Washingtonis leitakse, et missioon tuleb lõpetada, otsustab ka Tallinn oma poisid koju kutsuda. Lootes, et nii on kindlustatud see, mida poliitikud nimetavad liitlassuheteks, politoloogid pigem kliendisuheteks.

Superriigi kliendid

Eesti, vähem Läti ja Leedu vahekord Venemaaga meenutab mõnevõrra Kuuba vahekorda USA-ga: et end suure naabri diktaadi eest kaitsta, hakkas Vabaduse Saar teise superriigi kliendiks, saates muu hulgas ka oma sõjamehi missioonile Aafrikasse Moskva huvisid kaitsma. Olid need huvid siis tõelised või illusoorsed: Nõukogude avantüristlik poliitika Aafrikas polnud palju hullem USA avantüristlikust poliitikast Iraagis, olgu siis ühe deklareeritud eesmärk demo-

kratiseerida Lähis-Ida, teise eesmärk kaitsta sotsialismi. Väikese inimese jaoks on mõlemad toonud kaasa enneolematuid kannatusi. Iraagis on oma kodudest pidanud põgenema väidetavalt üle kahe miljoni inimese, tapetud ja vigastatud tsiviilelanike arv küünib üle saja tuhande. Mõnedki iraaklased on tunnistanud ajakirjanikele, et praegune olukord on palju hullem, kui oli Saddami ajal. Kuid, nagu öeldud, ei ole eestlased Iraagis selleks, et kindlustada iraaklaste julgeolekut (seda ei suuda ka USA sõjajõud), vaid selleks, et kindlustada Eesti julgeolekut. Nii tuleb küsida, kas osavõtt operatsioonist “Iraagi vabadus” aitab selleks tõhusalt kaasa või ei.

Lühemas perspektiivis, vähemalt senikaua, kui Washingtonis on võimul Bushi meeskond, on USA toetus meile kindlustatud. Ent pole selge, mida see toetus täpselt tähendab. Otsest sõjalist ohtu Venemaalt lähemal ajal pole. Moskva praegune tegevus Eesti suunal näib taotlevat kaht sihti: vaenlase kuju loomist ja Eesti destabiliseerimist. Omaette küsimus on, kas ühele suurriigile teeb au pidada oma põhivaenlaseks pisikest naaberriiki, selge on aga, et seni on Moskva mõlema eesmärgi puhul saavutanud mõõdukat edu. Ning mõnevõrra on edu saavutatud ka Eestist negatiivse imago loomisel Euroopas. Ning seda kahjuks meie oma poliitikute ja meedia abiga. Tegemist on Eestis endas toimuvaga ja siin ei saa USA meid kuigi palju aidata. Kuigi ehk on Ameerika diplomaadid katsunud meie liidritele anda arukaid soovitusi, kuidas kriitilises olukorras toimida. Paraku saab iga riik vaid ise kaitsta end oma juhtide ja valijate rumaluse eest.

Kaks põhivoolu

Ameerika välispoliitikas on kaks põhivoolu – internatsionalism ja isolatsionism. Aeg-ajalt pääseb neist domineerima esimene, siis teine. Teame, kui raske oli internatsionalist Rooseveltil võita isolatsionistlikke meeleolusid ja viia Ühendriigid maailmasõtta. Kuigi siis oli mängus terve Euroopa ja Aafrika saatus. On väga tõenäoline, et kui Valges Majas vahetub peremees, ei saa ta ignoreerida tugevnenud isolatsionistlikke meeleolusid. Ta toob väed Iraagist koju, väldib jõulist sekkumist muudel kontinentidel ning peab võib-olla loomulikuks seda, et Balti riigid arvestaksid Venemaa reaalsete huvidega ning hoiduksid idanaabrit provotseerimast. Kui asjad Eestis arenevad endiselt meie ja Vene rahvuslaste üheskoos loodud stsenaariumi järgi ning konfliktid korduvad, kinnistub Eestile väga võimalikult tülika väikeriigi maine. Ja see, et kord õhinal liitusime sellega, mida Washingtoni eliitmeedias põlastavalt nimetati “Bushi Varssavi paktiks”, ei taga meile enam Valge Maja ja Kongressi toetust.

Eesti julgeoleku kõige kindlam garantii on normaalsed suhted Venemaaga. Ei ole selge, kas neid on praegu võimalik saavutada, kuid Eesti poliitikud ja Eesti meedia teeksid kindlasti targemini, kui rohkem aega ja kilobaite kulutataks olukorra kainele analüüsile ja vähem

autosugestiivsele retoorikale, enda veenmisele selles, et meil oli ja on alati õigus ning Venemaa on kirjeldamatult paha. Mis on mõnikord vaieldav, aga kui nii ka oli ja on, ei aita paljast õigusest siin kurjas maailmas kunagi. On vaja ka jõudu ja mõistust. Kuidas koguda ja kasutada jõudu, võiksime õppida Liibanoni Hezbullahlt, kes suutis end edukalt kaitsta Iisraeli ülivõimsa sõjamasina vastu. Mõistust võiks Eesti liidrid õppida soomlastelt, tutvudes näiteks Paasikivi ja Kekkose pärandiga. Praegune Eesti oma elupõletajaliku elulaadiga, kasiinokapitalismiga, vägeva luksusautopargiga, kuid lennuväeta ja nüüdisaegse õhutõrjeüsteemita ei jäta muljet riigist, kes elaks, mõeldes kainelt tulevikule ja tahaks tõsiselt end kaitsta.