Eesti Päevaleht_USA kongresmen Chandler – sõber, kes aitas Eestil tunnustust leida

05.07.2008

 Autor: Eric A. Johnson, Oliver Prits, USA Tallinna-saatkond , 05. juuli 2008

—1— Kahe aasta jooksul, mil Chandler oli 67. kongressi liige (1921-1923), suutis ta asetada Eesti, Läti ja Leedu USA valitsuse maailmakaardile ja seal on nad püsinud seniajani.

Kongresmen Walter M. Chandler lõi õigusliku aluse Eesti iseseisvuse tunnustamiseks.

 New Yorgi Manhattani 19. ringkonna neljakordne delegaat, USA kongressi liige Walter M. Chandler oli tõeline Ameerika boheemlane. President Theodore Roosevelti pooldajana sai Chandlerist Vabariiklikust Parteist eraldunud Progressiivse Partei liige.

Koolitatud advokaadi ja pü-hendunud kristlasena kirjutas Chandler ühe klassikasse kuuluva juriidilise kristluse kaitsekirja. Olles nii kristlane kui ka progressiivne, ja seda nende sõnade kõi-ge otsesemas tähenduses, tegi ta USA esindajatekojas nii mõnegi pöördelise avalduse. 1922. aasta septembris, kui Ku Klux Klan kelkis oma nelja miljoni liikmega üle Ühendriikide, võttis kongresmen Chandler sõna selle rühmituse rassiviha propageeriva õpetuse vastu.

Kongresmen Chandler avaldas igal võimalusel ka arvamust Ameerikas ning Euroopas levinud antisemitismi vastu. Ta pidas USA kirikutes kõnesid, milles rääkis juutide panusest Ameerika ühiskonda ning sellest, mis rolli mängisid juudi sõdurid Ameerika eest võideldes alates Iseseisvussõjast kuni Hispaania-Ameerika sõjani.

Aastail 1913–1919 oli Chandler 63., 64. ja 65. kongressi koosseisu liige ning kogus selle aja jooksul kuulsust innuka võitlejana. Osava advokaadina, kes pühendus õigluse abstraktsele alusele, oli kongresmen Chandler üks võtmetegelane, kes kindlustas selle, et USA valitsus tunnustas de jure Eesti, Läti ja Leedu iseseisvust. Pärast New Yorgi 19. ringkonna esindamist kahel korral Progressiivse Partei liikmena ning kolmandal korral Vabariikliku Partei esindajana tabas kongresmen Chandlerit 1918. aasta novembri valimistel kaotus.

Kui tema kolmas ametiaeg 1919. aasta algul läbi sai, töötas Chandler mõnda aega instruktorina Ameerika ekspeditsioonijõudude ülikoolis Prantsusmaal Beaune’is. Just sel ajal tekkiski tal huvi Balti riikide püüdluste vastu ning ta palus 28. aprillil 1919 kohtumist Samuel Eliot Morisoniga Ameerika rahuläbirääkimiste komisjoni Vene divisjonist.

Varustatuna Morisoni käest saadud informatsiooniga suundus Chandler isiklikule teabekogumise reisile Balti riikidesse, olles seega esimene Eestit külastav endine kongresmen. 18. augustil kirjutas ajaleht Vaba Maa Chandleri üleriigilisest rännakust keset käimasolevat Eesti Vabadussõda. Pärast New Yorki, advokaadi erapraksisesse naasmist otsustas Chandler hakata isiklikult tegelema USA avalikkusele Balti riikide iseseisvuse ajendite selgitamisega.

1920. aasta jaanuaris kaitses endine kongresmen Chandler Balti riikide kaasust ühes Ameerika Ühendriikide tähtsamas “kohtus” – esindajatekoja mõju-võimsas maksustamise komitees. Detailne, peaaegu sõnasõ-naline ülevaade tema ettekandest avaldati 25. jaanuaril 1920 New York Timesis.

Chandler alustas sõnavõttu järgmise argumendiga: “Eesti, Läti ja Leedu vabariik ... on selgelt eristuvad rahvused ning eraldi riigid ... ning igaüks neist on olnud enam kui kahe aasta jooksul võimas bol‰evismivastane kaitsevall, vankumatu bar-jäär.”

Iseseisvuse tõendamine

Oma sõnade toetuseks tõi ta näiteks isiklikud kogemused: “1919. aasta suvel võtsin ma ette ulatusliku reisi Balti riikidesse, sõites nii laeva, rongi kui ka autoga. Reisi vältel uurisin põh-jalikult kohalikke majanduslikke, tööstuslikke, põllumajanduslikke, sõjaväelisi ning poliitilisi olusid. Nähtu ja kuuldu avaldas mulle sügavat muljet. Sõitsin sadu miile mööda Eesti, Läti ja Leedu lahinguliine. Mind hämmastas nende okastraadiga kaitsesüsteem, mis ... näis mulle olevat ületamatu barjäär, purustamatu kaitsevall, seda koos nende taga oleva mitme tuhande vapra Eesti, Läti ja Leedu sõ-dalasega.”

Pärast ilmekat sissejuhatust jätkas Chandler esinemist, kasutades oma kõnes president Woodrow Wilsoni hästi tuntud enesemääramise printsiipe. Olles ise vabariiklane, kuid laenates kuulsa demokraadi põhjendusi, lootis Chandler mõjutada mõlemat kongressiparteid ning lisaks ka Ameerika avalikku arvamust.

Kohtuadvokaadi parimate traditsioonide kohaselt teeskles Chandler ebakindlust, enne kui defineeris juhtumit oma sõnadega uuesti: “Minu arusaamist mööda peetakse enesemääramise all silmas seda, et iga arvestatava suurusega inimgrupp, kellel on oma territoriaalne baas ning rahvastik teatud rahvuslike, rassiliste, keele- ning religioonitunnustega, võib nõuda endale enesemääramisõigust eeldusel, et suudetakse näidata sobivat hariduslikku alust kodakondsusele ning tingimusel, et riik taotleb iseseisvust ning enesemääramisõigust pärast mitme aasta vältel toimunud valitseva võimu poolset rõhumist.”

Edasi tõendas Chandler üksipulgi, kuidas tema Balti “kliendid” enesemääramisnõuetele vastavad: “Esiteks, igaühe territoorium on piisavalt suur. Eesti, mis on neist riikidest kõige väiksem, on suurem kui Taani, Holland, Belgia, ·veits, Portugal, Costa Rica ja Honduras. Igaühe rahvaarv on suurem kui nii mõnegi teise väiksema, kuid maailma poolt iseseisva riigina tunnustatud riigi rahvaarv.”

Siis jätkas Chandler näidetega sellest, et eestlased ning teised tema “kliendid” on eraldi rahvused: “Eestlased on vere poolest soomlased, venelased on slaavlased. Eestlased on keele poolest soomlased, venelased on slaavlased. Eestlased on religioonilt luterlased, venelased on kreekakatoliku õigeusku.”

Chandleri kaitsealused vastasid ka kolmandale tingimusele, et “suudetakse näidata sobivat hariduslikku baasi kodakondsusele”. Chandler argumenteeris: “Eestlased ja lätlased juhivad kirjaoskuse taseme poolest, mis ületab 90%, samal ajal kui … Venemaa kirjaoskamatus on konservatiivse hinnangu kohaselt 70%... Haridustaseme erinevus Venemaaga ühelt poolt ning Eesti, Läti ja Leedu vahel teiselt poolt on radikaalne ning harukordne. Seega on ka järgmine hr Wilsoni enesemääramise teooria tingimus täielikult täidetud.”

Lõpetuseks, kommenteerides viimast tingimust ehk rõhumist, teatas Chandler: “See on üldtuntud ajalugu ega vaja edasist diskussiooni. Tuhande aasta jooksul on Venemaa rõhunud ... oma riigi piirides kõiki rahvaid, kaasa arvatud ka omaenda rahvast.”

Pärast nende nelja punkti esitamist võttis Chandler asja kokku: “Seega on näha, et territoorium on igal Balti … vabariigil piisavalt suur, et rahvastik on piisav, et hr Wilsoni definitsiooni kohased rahvuse eritunnused eksisteerivad, et Eesti, Läti ja Leedu rahva haridustase … on kõrgem kui Venemaal… Need elemendid ja kaalumist nõudvad asjaolud moodustavad nende väikeste vabariikide enesemääramis- ning iseseisvuspüüdlustele tervikliku põhjenduse.”

Chandler oli valmis ka vastulauseteks, kaasa arvatud küsimus sellest, kas need riigid suudavad eksisteerida välistoetuseta. Oma ümberlükkava argumendi ajal lisas Chandler: “Eesti, mis on Balti vabariikidest väikseim ja vaeseim, maksis 1913. aastal Venemaa riigikassasse 50 000 000 rubla. See raha kattis kõik kohalike omavalitsuste kulud, millest jäi deposiidina jääk

5 000 000 rubla, mida kasutati mõne teise puudujääki kannatava Venemaa impeeriumi provintsi kulude katmiseks. Ainu-üksi see, mida Eesti väikseima ja vaeseima riigina oli suuteline tegema, on tõestuseks, et ka teised mittevene vabariigid on võimelised end iseseisva riigikorra tingimustes majandama.”

Kuigi Chandler kaitses hästi Balti riikide iseseisvuspüüdlust, keeldus USA esindajatekoda otsust langetamast. Kuid Chandler ei andnud alla. Teades, et Ameerika Ühendriikides on seaduste ülimust tunnustav ja austav ühiskond, oli Chandler veendunud, et tal on piisavalt alust apelleerimiseks.

1920. aasta novembris kandideeris Chandler vabariiklaste nimekirjas neljandat korda New Yorgi 19. ringkonnas ning valiti taas USA esindajatekotta. Kongresmen Chandler oli valmis Balti iseseisvuse teemat riiklikul tasemel taas tõstatama ning läks seetõttu enne ametiaja algust oma teisele teabekogumisreisile Balti riikidesse.

Esimene Balti lobist

22. jaanuaril 1921 teatas Wall Street Journal: “Tulevane rahva-esindaja Walter M. Chandler, Eesti, Läti, Leedu, Gruusia ja AserbaidĻaani valitsuste seaduslik esindaja, ütles reisides Prantsuse liinilaeval France, et jääb mitmeks kuuks võõrsile, uurides olukorda Balti riikides ning Kaukaasias eesmärgiga korrata pärast kongressi uueks valitsus-ajaks kogunemist oma üleskutset edendada nende nn väikeriikide püüdlusi.”

23. veebruaril 1921 teatas Vaba Maa, et Chandler on naasnud Eestisse. Järgmisel päeval kirjutas Tallinna Teataja Chandleri kohtumisest riigivanem Konstantin Pätsi ning mitmete ministritega. Alates kongressis oma kohale naasmisest 1921. aasta märtsis kuni 22. juulini 1922, mil USA valitsus tunnustas ametlikult Eesti, Läti ja Leedu iseseisvust, kasutas Chandler oma positsiooni Balti riikide ametliku tunnustamise vajalikkuse tõendamiseks.

20. aprillil 1921 pühendas kongresmen Chandler ühe oma neljanda ametiaja tähtsama kõne Balti iseseisvuse teemale. Pealkirjastatud kui “Üleskutse Eesti, Läti ja Leedu iseseisvumiseks” oli tema viimatine pöördumine lihvitud ja uuendatud versioon esialgsest 1920. aasta jaanuaris kongressile esitatud kõnest.

Kuid seekord sai kongresmen Chandler sõna võtta otse USA esindajatekojas, mitte vaid ühes selle komisjonis. Ning olles taas kongresmen, teatas Chandler USA valitsuse trükikojale, et tema kõne tuleb avaldada 14-leheküljelise bukletina ja levitada seda üle riigi raamatukogudele kui deposiitprogrammi kohustuslikku dokumenti. Oluline oli, et nüüd oli kongresmen Chandleril ligipääs sadadele trükistele, mis andsid detailse ülevaate Balti iseseisvuse kaasusest, ning ta sai seda välja jagada kõigile, kel oli vähegi huvi.

16. mail 1921 viis kongresmen Chandler Balti riikide teema otse uue riigisekretäri Charles Evans Hughesini. Riigisekretär Hughes oli ühteaegu nii vabariiklasest kolleeg kui ka advokaat, kes oli juba töötanud kuus aastat USA ülemkohtu kohtunikuna.

Nagu võib näha kahest põh-jalikust New York Timesi artiklist, millest üks avaldati 17. mail 1921 (“Chandler apelleerib Balti riikide asjus”) ning teine 22. mail 1921 (“Balti probleem kahelt inglilt”), õnnestus Chandleril viia avalik vaidlus Balti riikide iseseisvuse USA-poolse tunnustamise üle kõrgeima tasemeni Ühendriikide valitsuses.

Asjaolu, et nii Suurbritannia kui ka Prantsusmaa olid tunnustanud Balti riike 1921. aasta jaanuaris, aitas tema protsessile kaasa. Kuid 17. mai artikkel märkis: “Seni pole riigisekretär Hughes oma seisukohta selliste vabariikide nagu Eesti, Läti ja Leedu tunnustamise asjus avaldanud. Hardingi administratsiooni otsust Venemaa osadeks jaotamisega seoses ootab Washingtonis pinevalt nende väikeste riikide esindaja. Rahvaesindaja Chandler, kes esitas apellatsiooni riigidepartemangule, ütles, et ta tegi seda kolme Balti riigi sõbrana. Hiljuti naasis ta reisilt Balti mere rannikule.”

Osana oma dokumendist “Memorandum, mis esitab jõu-lisi argumente, miks Ameerika Ühendriikide valitsus peaks de jure tunnustama varem Venemaale kuulunud pinnale rajatud Balti vabariike Eestit, Lätit ja Leedut” kummutas kongresmen Chandler kolm peamist iseseisvuse tunnustamise vastaste tõstatatud väidet.

Vastuväidete kummutamine

Seoses väitega võlgade tagasimaksmise kohta vastas kongresmen Chandler, et Eesti, Läti ja Leedu “on nõus maksma oma proportsionaalse osa Venemaa sõjaeelsest võlast, neutraalsete Rahvaste Liidu riikide esindajatega nõu pidades kindlaks määrama kogusumma ning tagama maksed oma loodusvarade ja tulevikus laekuvate riigimaksudega”.

Vastuväitele, et Balti riikide iseseisvus lõikab ära Venemaa pääsu merele, vastas kongresmen Chandler: “Kõik Balti riigid on korduvalt teinud ettepaneku … et jätavad Balti sadamad Venemaale avatuks soodsate ja õiglaste sadama- ja tollimaksudega.”

Vastuseks peamisele vastu-väitele, et Venemaa võib ühel päeval asendada oma Nõukogude valitsuse läänemeelsega ning seega heita oma endistele liitlastele ette, et nad võimaldasid riigi tükeldamist, oli kongresmen Chandleril öelda: “Ei filosoofi tarkus ega prohveti nägemus suuda öelda, mis saab olema Venemaa valitsemise tulemus järgmise põlvkonna või sajandi jooksul… Kas intelligentsete, hästiorganiseeritud mittevene vabariikide enesemääramine ja iseseisvus tuleks panna sõltuma spekulatiivsest väitest, et Venemaal võiks lähiaastatel olla stabiilne valitsus? Mina ei arva nii. Õiglus nõuab, et need väikesed riigid saaksid kohe tunnustatud ning Rahvaste Liidu liikmeks võetud…”

Bürokraadid ei ole saanud kuulsaks kiirete otsuste langetamisega – eriti kui valdkond on sedavõrd delikaatne. New York Times rõhutas oma 22. mai artiklis: “Teema hõlmab elemente, millele ei leia vasteid varasemast diplomaatilisest asjaajamisest. Tegelikult on üldiselt tunnistatud, et käesoleva olukorraga sarnaste probleemide üle otsustamise osas on varasem diplomaatiline tava ebapiisav. On üsna tõenäoline, et riigisekretär Hughes, käsitledes probleemi Ameerika huvide ja poliitika seisukohast, võib teha olulise panuse rahvusvahelise õiguse koodeksisse ja praktikasse, võib üritada lahendada probleemi praktilisi vajadusi arvestades, kinnistades ühtlasi seaduskuulekuse ning poliitilise moraali printsiipe.”

Pärast seda kui USA õigus-süsteem oli võtnud asjaajamiseks vajaliku aja, talitas riigisekretär Hughes just nii. Aasta, kaks kuud ja kaks päeva pärast kongresmen Chandleri visiiti USA riigidepartemangu teatas USA valitsus oma otsusest tunnustada Eesti, Läti ja Leedu iseseisvust. Kongresmen Chandler saavutas võidu 28. juulil 1922.

USA valitsuse avaldus Balti riikide tunnustamisest

•• 28. juulil 1922 tunnustas USA riigidepartemang vormiliselt Eesti, Läti ja Leedu iseseisvust, kasutades sõnastust, millest kumavad läbi kongresmen Chandleri juriidilised argumendid. Ametlik deklaratsiooni kõlab nii:

•• “Peamised Euroopa valitsused on kas de jure või de facto tunnustanud Eesti, Läti ja Leedu valitsusi, mis on asunud oma naaberriikidega lepingulistesse suhetesse. Nendele omapoolse tunnustuse laiendamisega teadvustab Ameerika Ühendriikide valitsus nende valitsuste tegelikku eksisteerimist märkimisväärse aja vältel ning nende riikide piirides poliitilise ja majandusliku stabiilsuse edukat säilitamist.

•• Ameerika Ühendriigid on järjekindlalt arvanud, et segased olud Venemaal ei või põhjustada Venemaa territooriumi võõrandamist, ning seega ei saa Eesti, Läti ja Leedu põlisrahvaste poolt moodustatud ja alal hoitud valitsuste tunnustamist mõista Venemaa õiguste rikkumisena. Hr Evan E. Young jätkab tööd neis riikides Ameerika Ühendriikide erivolinikuna saadiku auastmes.”

Jeesuse advokaat

Kolm ülikooli Ameerikas, kaks Saksamaal

•• Walter Marion Chandler sündis Mississippi osariigis Yazoo linna lähistel 8. detsembril 1867. Pärast riigikoolide lõpetamist asus Chandler õppima üheaegselt nii Virginia ülikooli Charlottesville’is kui ka Mississippi ülikooli Oxfordis. Pärast seda töötas Chandler mõnda aega kooliõpetajana, enne kui asus õppima ajalugu ning õigusteadust Saksamaal Berliini ja Heidelbergi ülikoolis.

•• Viimaks lõpetas ta 1897. aastal Michigani ülikooli Ann Arboris ning hiljem samal aastal võeti ka advokatuuri liikmeks. Aastail 1897–1900 praktiseeris ta õigust Texase osariigis Dallases.

•• Pärast 1900. aastal New Yorki kolimist jätkas Chandler advokaaditööd, kuid pühendas aega ka loengute pidamisele ning kirjutamisele.

•• Chandleri kõige menukam raamat oli 1908. aastal avaldatud “Jeesuse kohtuprotsess advokaadi vaatevinklist” (“The Trial of Jesus from a Lawyer’s Standpoint”), millest on ilmunud aastatel 1925, 1956, 1976 ja 1983 mitu kordustrükki ning mis on ka tänapäeval populaarne.

Juriidiline apologeet,

kes tegeles juuraga surmani

•• Austraalias Sydneys pres-büteri teoloogilises keskuses töötava Philip Johnsoni arvates kuulub Chandler juriidiliste apologeetide koolkonda. Sellega peab Johnson silmas nn narratiivset stiili, “mis rakendab kas üldisi juriidilisi printsiipe või tehnilisi juriidilisi kriteeriume, esitades argumenteeritud kaasuse ristiusu kaitseks. Apologeedid on koolitatud õigusteaduse vallas ning töötavad juriskonsultidena, advokaatidena, kohtunikena ja õigusteaduse lektoritena”.

•• Johnson selgitab veel: “Juriidilisi apologeete eristab omaette koolkonnana asjaolu, et nad kasutavad juriidilisi analooge või metafoore pühakirja kaitseks. Suurimad analoogid on tõendi mõiste, tõestuse määr ja pealt-nägijate hindamise tehnikad. Lisaks veel dokumentide tõlgendamine, juriidiline üldtunnustatud faktide mainimine ning juriidiline loogika.” Oma raamatus kasutas Chandler lähenemist, mida ta kõige paremini oskas – kohtuprotsessi. See oli täpselt sama tehnika, mida ta kasutas Balti riikide kaasuse võitmiseks.

•• Kuigi kongresmen Chandler kandideeris uuesti nii 1922. kui ka 1924. aastal, üritades teenida välja viiendat ametiaega kongressis, pidi ta mõlemal korral alla vanduma estraadikunstnikule ning ettevõtjale Sol Bloomile, kes esindas New Yorgi 19. piirkonda aastani 1945.

•• 1923. aastal naasis Chandler New Yorgis õigusteaduse praksisesse ning jätkas seda kuni surmani 16. märtsil 1935. Chandler maeti West Evergreeni surnuaeda Floridas Jacksonville’is.
 
Artikli püsiviide http://www.epl.ee/uudised/434557