Ka ise õppisin tehnikainstituudis, mul on bakalaureusekraad masinaehituse erialal.
•• Kuidas sinusugune tehnikahuviline ujumise juurde sattus?
Ujuma hakkasin lapsena, kui elasime perega Brasiilias. Vanemad vennad Craig ja Geoff tegelesid ujumisega ning mina tahtsin muidugi teha just sedasama. Seitsmeaastaselt hakkasin võistlema, olin päris edukas. Tegelesin lõbu pärast natuke ka teiste spordialadega: tennise, golfi, ameerika jalgpalliga. Kuid mu süda kuulus ikkagi ujumisele.
•• Kas sa mäletad esimest suuremat võitu?
Olin siis vist kümneaastane. USA-s korraldatakse piirkondlikke võistlusi, kus osalevad mitme osariigi paremad noored. Võitsin seal 100 jardi rinnulidistantsi. Olin selle kindlalt ostustanud võita, sest mu vanemad lubasid, et ostavad mulle siis uue jalgratta.
•• Siis hakkasid ilmselt ka korrapäraselt treenima?
Ma tegin tõsiselt trenni juba lapsena. Ilmselt sellepärast loobusin 15-aastaselt sporditegemisest. Ma polnud veel oma pikkust kätte saanud, olin umbes 170-sentimeetrine ja kaalusin 57 kilo, kuid üritasin võistelda endast kaks korda suuremate ujujatega. Nüüd olen 201 cm pikkune ja kaalun 86 kilo.
Ujumise juurde tulin uuesti tudengina, kuigi minu ülikoolis oli põhirõhk ikkagi akadeemilistel saavutustel ja spordile ei pööratud seal erilist tähelepanu. Tõsisemalt hakkasin treenima 2003. aasta lõpus. Võitsin 2003. aastal NCAA (Ameerika üliõpilaste spordiliit – toim) meistrivõistlused.
•• Kas mõtlesid ka, et jõuad olümpiale?
Juba lapsena tahtsin olümpiale jõuda! Mäletan, et vaatasin olümpiamänge telerist ja olin nendest sportlastest vaimustuses. Nüüd näib tõepoolest üsna imeline, et mul on viie kuu pärast võimalik Pekingis võistelda. Tõesti loodan, et ma pääsen sinna. See teeks mu vanaema väga uhkeks ning pakuks võimaluse mälestada sellega ka mõni aasta tagasi surnud vanaisa.
•• Vanaemale on kindlasti tähtis, et võistled just Eesti lipu all. Kuidas sa selle otsuseni jõudsid?
Kui ülikooli lõpetasin, õnnestus mul täita mõned USA meistrivõistluste normid ja proovisin täita ka olümpia katsevõistluste kvalifikatsiooninorme. Umbes samal ajal hakkasid mu vennad ja nõbud aga Eesti kodakondsuspabereid ajama. Arutasin vanaemaga võimalust esindada Eestit Ateena olümpial, ta oli selles suhtes väga entusiastlikult meelestatud. Ta ütles: “Vanaisa oleks sinu üle väga uhke, kui esindaksid Eestit.” Pärast seda vestlust oli minu jaoks selge, et tahan just seda teed minna.
•• Missugust seost sa Eestiga tunned?
Olen Eestis pärast taasiseseisvumist käinud neli korda. Olen oma Eesti päritolu üle väga uhke. Mäletan, kui käisin lapsena Eestis ja mulle näidati vana, esimese vabariigi aegset Eesti raha, millel oli mu vanavanaisa Jaan Kivisilla allkiri. Mäletan, kuidas kõndisime vanaema ja tema vennaga Tallinna vanalinna tänavatel ja nad näitasid mulle maju, kus nad olid üles kasvanud, koolis käinud. Tollal ei jõudnud kõigi nende asjade tähendus mulle päriselt kohale, kuid vanusega on tugevnenud arusaam, kui lähedane side mul ikkagi Eestiga on.
•• Kuidas on lood sinu eesti keele oskusega?
Praegu pole mu sõnavara sellisel tasemel, mis lubaks normaalselt vestelda – tean vaid fraase ja sõnu, mille abil saab väljendada kõige lihtsamaid mõtteid. Tahaksin siiski oma sõnavara laiendada, keeleoskust parandada, et suudaksin vestlusesse oma panuse anda. Võtan praegu ühte kaugõppekursust (Skype’i keskkonnas), kus saan loodetavasti natuke praktiseerida.
•• Kuidas sujub ettevalmistus Pekingi olümpiaks?
Enam-vähem. Käisin Eindhovenis Euroopa meistrivõistlustel eesmärgiga täita 100 m ja 200 m rinnuliujumise normid. 200 meetris läks natuke kehvasti, aga jäin mõlema sooritusega rahule. Nüüd pean katsuma aega töö ja ujumise vahel võimalikult hästi kavandada, et oleksin Pekingiks valmis.
•• Millega tegeled?
Olen viimased viis aastat töötanud süsteemitehnikuna Lockheed Martini kosmosesüsteemide kompaniis. Tegelen raketitõrjesüsteemidega.
•• Missugused on sinu tulevikuplaanid?
Mis saab pärast 2008. aasta suve, on lahtine. Viimased neli aastat olen töötanud ainult ühe eesmärgi nimel ning nüüd olen selle saavutamisele väga lähedal. Olen saatnud sisseastumisavaldused mõnda USA ärikooli, et alustada õpinguid 2008. aasta sügisel. Tahaksin end siduda mõne firmaga, kus tegeldakse keskkonnakaitsega. Olen suure osa oma elust ringi liikunud ega näe põhjust, et peaksin end siduma mingi kindla elukohaga.
Eluloolist
Matthew Charles Smith
Ujuja
Sündinud 11. veebruaril 1981 USA-s
Pikkus: 201 cm; kaal: 86 kg
Elukoht: Santa Clara, California
Haridus: Rose-Hulmani tehnikainstituut, bakalaureusekraad
masinaehituse erialal
Töökoht: Lockheed Martini kosmosesüsteemide kompanii
Treener: John Bitter
Täidetud Pekingi olümpia
B-norm 100 m rinnuliujumises (1.03,29)
Hobid: fotograafia, golf
Artikli püsiviide http://www.epl.ee/sport/424018
